« Tagasi

Distantsõppe mured ja rõõmud

Distantsõppest on saanud tänapäeva reaalsus. Enam ammu ei saa rääkida selle meeldimisest või mitte meeldimisest, veebiõppe eiramisest, käega löömisest. Pole mõtet võidelda asjade ja olukordadega, mida ei saa muuta. Targem on kohaneda. Ainult nii säästad ennast ja teisi. Ja ennäe üllatust, uutes olukordades võib nii mõndagi rõõmustavat olla.

Aasta lõpus olid Keila Kooli põhja-, pargi- ja loodemaja viis õpetajat nõus vastama küsimustele, mis loomulikult seotud distantsõppega. Arvamust avaldasid klassiõpetaja Mirjam Pärtel, füüsika- ja loodusõpetuse õpetaja Ermo Soobik, inglise keele õpetajad Tatjana Parinova ja Eve Salmistu ning matemaatika õpetaja Raili Haugas.

 

Mis on distantsõppel rõõmustanud või suisa üllatanud?

MIRJAM PÄRTEL: Rõõmu on teinud 1. klassi õpilaste valmisolek osaleda veebitundides, perede kaasatulek ja toetus e-õppe harjutamiseks. Ilmselt just tänu varasematele e-õppepäevadele, ei tekitanud aastalõpus koduseinte vahel toimunud õppimispäevad suurt segadust.

ERMO SOOBIK: Õpilased on üllatavalt usinalt videotundides osalenud ja see on mind tõesti rõõmustanud.  Üheteistkümne klassi peale saan kadunuks lugeda vaid kolm õpilast. Tegelikult neist kahega oli kontakt täiesti olemas, seega täiesti kadunuks jäi vaid üksainus õpilane.

TATJANA PARINOVA: Enim üllatasid ja samas ka rõõmustasid õpilased, kes kirjutasid, kuidas nad tahavad juba kooli tagasi. Õpilased võtsid väga aktiivselt tunnitööst osa ja see loomulikult tekitas hea meeleolu. Palju sooviti saada ka konsultatsioone ning seda mitte hinnete parandamise eesmärgil vaid selleks, et midagi küsida või täpsustada.

RAILI HAUGAS: Üllatas, et videotunnis eelistatakse olla pigem mitte avatud ekraaniga. Rõõmustas see, et oleme üheskoos õppinud kasutama kolme matemaatilist programmi, mis aitavad lahendada ülesandeid või siis kontrollida oma lahendusi. Samuti aitavad need programmid välja mõelda huvitavaid tööülesandeid, seda eriti põhikoolile. On hea teada, et kui mõnes aines õpilased videotunde pigem ei soovi, siis matemaatikaga on lood teistmoodi, videotunde tahetakse. 

EVE SALMISTU: Kõige suuremat rõõmu on pakkunud 10. klass, kes on tõesti peaaegu täies koosseisus osalenud kõikides distantsõppe tundides. Väga tublid lapsed!

Mis distantsõppe juures murelikuks teeb?

MIRJAM PÄRTEL: Seda ei saa nüüd just murena võtta, pigem on veebitunnis osalemise heade tavade selgeks tegemine nõudnud üsna suurt vaeva ja pingutamist. Palju energiat on nõudnud selgitamine ja veenmine, et kõik õpilased võivad ka distantsõppe ajal oma murega õpetaja poole pöörduda.

ERMO SOOBIK: Kodutööde adekvaatne hindamine tekitab enim muret. Ma ei saa ju kindel olla, kas hindan ikka õpilast, mitte ema-isa, õde-venda. Või hoopis klassikaaslasi.

Kas põhikooli õpilasel on ikka piisavalt enesedistsipliini, iseseisvat õpiharjumust ning ajaplaneerimise oskust? Need on küsimused, millele on raske vastata.

Ja muidugi teeb meele mõruks videotundide piiramine. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas puhas iseseisev töö on õpilasele vähem koormav, kui videotund. Aga mis parata, käsk on vanem kui meie.  

TATJANA PARINOVA: Suuresti on need tehnilised probleemid: kellel ei tööta mikrofon, kellel on internetiühendusega probleeme, ei saa korraga kuulata ja vaadata videot. Kahjuks osalevad õpilased tunnis väljalülitatud kaameratega, mikrofoni sisse lülitamine kulutab samuti aega ja siis veel selgub, et õpilane ei jälginudki tundi, tegeles oma asjadega. Jõuame tunnis märksa vähem teha, kui klassis. Olen märganud, et distantsõppel saavutatud tulemus, ei vasta üsna sageli tegelikkusele. Õpetan inglise keelt ning kodustes tingimustes on võimalik kõik lugemis- ja kirjutamisülesanded teha Google abiga. Eks see oht - töö saab tehtud mitte enda teadmiste ja oskustega vaid välise abiga – jääb distantsõppe juures alati. Saan sellest ju aru, kui töö on sooritatud koos vanemaga või hoopis vanema poolt. Tulemus, mis tunnis iseseivalt töötades oleks õpilasel keskpärane, on nüüd väga hea.

RAILI HAUGAS: Kõige rohkem tekitavad muret hinnatavad tööd, eriti gümnaasiumis. Õpilased kirjutavad üksteise pealt maha. Kui nad kasutaksid vaid oma materjale (vihikut, õpikut, internetti), siis on see aktsepteeritav, aga esitada kellegi teise töö, see on vastuvõetamatu. Olen püüdnud leida erinevaid nippe, mis on aidanud maha kirjutamist vähendada, aga ma ei ole veel tulemusega rahul. Pean edasi leiutama! Üks mõte on õnneks olemas.

Videotunnina ei toimi klassiruumi konsultatsioon, kus erinevate klasside õpilased pöörduvad õpetaja poole erinevate teemade/küsimustega. See on koht, mida on kindlasti vaja arutada ja töötada välja üks hea lahendus.

Muret valmistab ka see, et õpilased ei saa ühiselt jagatud ekraanile kirjutada oma lahenduskäike, sest neil puudub vastav tehnika (nt graafikalaud). Kindlasti tuleb meeles pidada, et ka õpilased vajavad vastavate programmide kasutamisel juhendamist. Ei ole päris nii, et ava programm X, tee seda-teist-ja-kolmandat ning saada töö ära.

EVE SALMISTU: Meele teeb mõruks, et 11.-12. klasside õpilased on jagunenud kolme gruppi. On neid, kes õpivad sihipäraselt mingi eesmärgi nimel, ei puudu tundidest, ei virise, on igatpidi tublid. Siis on sellised noored, kelle jaoks õppimine on küll raske, aga ometi annavad nad endast maksimumi. Ja lõpuks seltskond, kes on  tulnud gümnaasiumisse lihtsalt oma vaba aega veetma. Just nemad puuduvad väga palju, samas on kõik puudumised põhjendatud - olgu selleks siis arsti juures käimine või lihtsalt kodused põhjused.

Mida uut oled juurde õppinud distantsõppe ajal?

MIRJAM PÄRTEL: Tunnen enda õpilasi nüüd hoopis paremini, sest distantsõpe on võimaldanud individuaalset suhtlemist sootuks rohkem, kui koolitund. Mõned uued õppemängude loomise leheküljed olen ka enda jaoks avastanud.

ERMO SOOBIK: Juurde olen ikka üksjagu õppinud. Näiteks üllatas mind see, et Opiqus kulub ülesannete kontrollimiseks rohkem aega, kui vanamoodsal paberkandjal.

TATJANA PARINOVA: Sain aru, et suhtlus on minu jaoks esmatähtis. Distantsõppel tunnen puudust just vahetust suhtlemisest õpilaste- ja kolleegidega. Videotunni ajal ei tunneta piisavalt auditooriumit.

RAILI HAUGAS: Avastasin, et Teamsis on väga huvitav korraldada rühmatöid.  Matemaatikas nõuab see küll õpetajalt väga palju lisatööd, sest õpilastele tuleb koostada rühmatöö juhend. Eks see ole alguses ka õpilaste jaoks võõras. Klassiruumis on rühmatöid tunduvalt lihtsam teha, siis on paberid-pliiatsid ja muud käega katsutavad vahendid kohe olemas.

EVE SALMISTU: Olen saanud palju praktikat!

Mida soovid distantsõppe juures muuta?

MIRJAM PÄRTEL: Oma töös suuri muudatusi ette võtta ei kavatse, pigem tahan ikka  loodud süsteemi korralikult sisse töötada.

ERMO SOOBIK: Mina soovin panustada rohkem vahetule suhtlusele õpilastega ehk siis videotundidele.

TATJANA PARINOVA: Tahaksin rohkem administraatori õigusi TEAMS´is: hallata mikrofone, moodustada rühmi, liituda rühmadega kordamööda, et jälgida, kuidas töö kulgeb.

RAILI HAUGAS: Pikemas perspektiivis võiks kool hakata mõtlema Moodle kasutusele võtmisele gümnaasiumis. See võimaldab õpetajal luua korraga kogu kursuse, mis on õppijale alati nähtav. Nii saab õpilane teemaga iseseisvalt tegeleda, juba enne tundi ennast materjaliga kurssi viia.

EVE SALMISTU: Distantsõppe juures pole midagi võimalik muuta. Ikka õpilased ise peavad tahtma õppida. Meie, õpetajad, anname endast kindlasti parima. 

Kas ja kuidas saab kool aidata ja toetada õpetajaid distantsõppe juures?

MIRJAM PÄRTEL: Meil on kokku lepitud distantsõppe hea tava. Kool peaks diskreetselt sellest kinnipidamist jälgima ning sõbralikult juhtima tähelepanu, kui näeb võimalusi koostöö parandamiseks.

ERMO SOOBIK: Kool saab toetada vahenditega. Näiteks graafikalauad oleksid abiks. Veel olulisem on stabiilsus. Mitte "tehke videotunde" ja siis jälle "ärge tehke videotunde. Lihtsalt ei jaksa pidevalt enda tegevusi ümber planeerida!

TATJANA PARINOVA: Kindlasti rõõmustaksid õpetajad tehniliselt korralikult varustatud töökohtade üle koolis – arvuti koos kaamera ja mikrofoniga. Tulemuslikult ja efektiivselt on tehnilistel põhjustel kodus raske töötada, arvutivõrk ei pea lihtsalt vastu, kui korraga on võrgus mitu kasutajat. Eks meil kõikidel on kodukontoris töötamise võimalused erinevad. Kui ikka ühes ruumis on korraga mitu online-töötajat, kes üritavad ka rääkida, siis tulemus on pehmelt öeldes kesine.

RAILI HAUGAS: Kool peaks võimaldama õpetajale just sellise tehnika, mida ta vajab. Veel võiks igalt õpetajalt personaalselt küsida, kuidas tal läheb ning arutada rõõme-muresid.

EVE SALMISTU: Kui kool on taganud tunni läbiviimiseks kõik vahendid, siis rohkem ta ilmselt teha ei saagi. Suur osa sõltub ikka õpetajast endast.

Kuidas suhtud võimalusse, et säärane õppevorm võib veel pikalt kesta? Mida see tähendab õpilaste ja õpetajate jaoks?

MIRJAM PÄRTEL: Eelistan töötada siiski kontaktõppes, kuid ei heida meelt ka ulaõppe korral. (Mulle on see uudissõna sümpaatne!) Õpetajalt nõuab see täpsemat ja teistlaadset tundide ettevalmistamist, õpilastelt süvenemist ja kohusetunnet. Klassijuhataja roll on tähtis. Lapsed ei tohi omaette olles ja õppides üksi jääda.

ERMO SOOBIK: Võimalusse, et säärane õppevorm veel kaua kestab, suhtun hirmuga. Õpilase jaoks tähendab pikk distantsõpe seda, et ta jääb rumalamaks, kui tavaõppe  puhul.  Eriti need, kellel on mittepiisav enesedistsipliin, väikene õpiharjumus ja kesine ajaplaneerimise oskus.

Õpetajal aga kulub töölepingujärgne 35 tundi mitte teadmiste edasi andmisele ja õpilaste suunamisele vaid motiveerimisele, tagasiside saamisele ning kesisema õppeprotsessi kuluga õpilaste väljaselgitamisele, tagant torkimisele ja täiendavale kontrollile.

TATJANA PARINOVA: Õpilaste ja õpetajate jaoks tähendab see päevad läbi arvuti ees istumist, piiratud suhtlemist ja olematut liikumist. Näen sellisel õppel rohkesti negatiivseid tagajärgi. Õppimise kvaliteet, võrreldes kontaktõppega, on märksa madalam.

RAILI HAUGAS: Mina olen valmis jätkama distantsõppega. Kui see peaks kestma kevadeni, siis tahaksin kasutusele võtta Moodlet. Distantsõpe on õpetajatele kindlasti lisakoormus (õppemetoodikat tuleb muuta), aga samas ka huvitav (õpetajad suudavad õpilastele välja mõelda haaravaid ülesandeid). Lõpuks ometi saavad õpilased õppida õppima ja see on nende jaoks kindlasti suur väljakutse. Kindlasti ei tohi mõlemad osapooled unustada kehalist aktiivsust ja toitumist.

EVE SALMISTU: Kui selline olukord veel pikalt kestab, siis see on tegelikult katastroof meile kõigile. Septembris lasin õpilastel kirjutada essee distantsõppe teemal ja ainult üksikud arvasid, et selline õpe on neile väga sobilik. Paljud kirjutasid, et selline õppeviis muutis nad lihtsalt laisaks. Võin täiesti julgelt öelda, et distantsõppega on võimalik läbida heal juhul ainult pool vajalikust materjalist. Olen mures, sest inglise keel on riigieksami aine.

Üks hea soovitus teisele õpetajatele distantsõppe ajaks.

MIRJAM PÄRTEL: Mine õue ja räägi kolleegiga! Kõige parem on neid teha korraga!

ERMO SOOBIK: Kallid kolleegid, palun ärge rikkuge töölepingu seadust! Meie tööaeg on 35 tundi nädalas. Punkt. Hoidke ennast! Teine soovitus oleks eelkõige lapsevanema vaatevinklist. Püstitage tunni eesmärgid ja tunnitöö maht selline, mida õpilased  jõuavad teostada tunni ajal. Kontrollige üle, kas ikka tehti, mida vaja.

TATJANA PARINOVA: Leidke aeg ja minge välja, jalutage värskes õhus. Isegi praegu, kui läheb kiirelt pimedaks, tuleb selg sirgu lüüa, silmadele puhkust anda ja ennast liigutada.

RAILI HAUGAS: Vanadest harjumustest ei saa kümne küünega kinni hoida. Tuleb katsetada ja proovida midagi uut.

EVE SALMISTU: Pole mõtet igasugu vigureid välja mõelda, parem püüame ikka õppekavaga ühele poole saada ja tegutseme ühe eesmärgi nimel.