« Tagasi

Lemmikloomad VOL 4

 

Kehalise kasvatuse õpetaja Rauno Neuhaus, koer Sensi ja kass Mia

 

Labrador Sensi saab peagi kolme aastaseks. Sensi on väga seltsiv, mänguhimuline ning armukade kõige ja kõigi suhtes. Aeg-ajalt lööb temas välja ka koduvalvurile omast hoiakut nagu näiteks haukumine. Vaatamata enda korpulentsele vormile, peab Sensi ennast sülekoeraks, ronides alalõpmata sülle ning püsides pidevalt pereliikmete läheduses. 

Viie aastane kass Mia on tegelikult kuninganna. Kuninganna Mia alluvusse kuuluvad 2 teenindavat personaliliiget ning isikliku narr, kelleks on koer Sensi. Tubastes tingimustes toimub kogu elu kuninganna valvsa taktikepi all.  Vabal ajal tegeleb Mia jahipidamisega, tuues aeg-ajalt koju trofeesid, millega teiste ees uhkeldada. Mia jagab väga lahkelt kõikidele pereliikmetele käsklusi ning seisab vankumatult enda soovide ja tahtmiste eest.

 

Tugiisik Raili Madisson ja koer Mirtu

Mirtu on kahe aastane segavereline koerapreili. Mirtus pole üldse kurjust, kurjajuurikas puudub täiesti. Mirtu on väga mänguhimuline ja sõnakuulelik v.a siis, kui sõbrad koerad vaateväljas. Koerapreili on hea suhtleja ja seda teeb ta palju ning aktiivselt, kasutades enda väljendamiseks häälitsust „viu-viu." Mirtu haugub ainult siis, kui mingi olukord hirmu valmistab. Kui Mirtu väsib, küsib ta sülle. 

                                       

 

 

Klassiõpetaja Jaana Siig ja siilipoiss Piuks

Siilike sattus minu juurde elama eelmise aasta juulikuus. Remontisime kuuri ja avastasime siilipesa, kus oli 7 siilipoega. Üks neist oli väga armetu ja teistest mitu korda väiksem, silmad alles kinni. Siilibeebi kaalus vaid 64 grammi, teised õed-vennad olid umbes 150 grammised. Nähes, kuidas teised siilipojad siilimamma juurde sööma jooksid, ainult tema jäi üksinda tudisema, hakkas mul temast kahju. Kartes, et pesas too loomake ellu ei jää, otsustasin ta ise üles kasvatada. Järgnevad kolm nädalat meenutasid aega, kui oma lapsed veel beebid olid – magamata ööd ja palju hoolt, pühendumist. Hakkasin siilikest süstlast kutsikate piimaseguga toitma, esialgu iga 2-3 tunni tagant. Lisaks tuli ka soojakotti iga paari tunni tagant vahetada. Eriti meeldis okaskerale minu peos magama jääda, kuna seal oli hea soe ja turvaline. Lapsed panid siilile nimeks Piuks. Piuks hakkas ilusti sööma ja kosuma. Suvel oli ta juba õueaedikus, aga kahjuks ei suutnud ta piisavalt kaalu koguda, et oleksin saanud ta vabaks lasta. Novembri lõpuni oli ta õues, siis pidin ta taas tuppa tooma, kuna talveune üleelamiseks peab siil kaaluma 700-800 grammi, meie siilike oli umbes 600 grammine.. Veel möödunud sügisel meeldis talle väga kõhu alt sügamine. Enam talle puudutamine ei meeldi ja see on hea, sest looduses ei tohigi igaüht endale ligi lasta. Nüüd on Piuks juba täiskasvanud siil ja kolis just uuesti õueaedikusse siilieluga harjuma. Paari nädala pärast jätan aedikuukse lahti ja siis ootab teda vabadus! Minust on nüüd saanud suur siilisõber. Ka teised talveunest tõusnud siilid käivad minu aias söögimajas söömas. Tutvusringkonnas tehakse juba nalja, et peaksin perekonnanimes ühe tähe ära muutma 

                               

 

 

Klassiõpetaja Liisi Viigisalu, veealused kaunitarid ning taksikoer Väino

                                                                            

Akvaariumis elutsevad gupid on pererahvast rõõmustanud juba kaheksa aastat. Gupidele pakuvad seltsi teod ja krevetid. Mõned gupid käivad suisa koolis. Kui kooliaasta algab, siis lähevad osad gupid elama Keila Kooli. Ühes väikses klassis asub akvaarium, kus kalad koolitarkust omandavad. Nad on head sõbrad ja kaaslased ning aitavad lastel rahuneda. Kui algab suvevaheaeg, pääsevad ka kooli-gupid koju suvitama.                                                        

Marmor-taks Väino on kaheaastane rõõmsameelne koerapoiss. Väino on väga osav hüpnotisöör. Ta vaatab sulle senikaua otsa, kuni lihtsalt pead temaga õue minema. Loomulikult pikale jalutuskäigule. Väino teab samuti ühte kui teist koolielust ning õpilaseks olemisest. Nimelt on koerapoiss käinud päris mitmel korral koolieluga tutvumas ja oskab vaikselt kuulata, kui talle ette loetakse.

                                                                  

 

 

Geograafia- ja bioloogiaõpetaja Lii Sepp, kass Kiisu ja koer Sepo

Seitsme aastane Kiisu on tõeliselt suur arvutihuviline ja väga hea abiline koduõppe korraldamise- ja läbiviimise juures. Loomulikult osaleb Kiisu alati kõikides videotundides.

 

Koer Sepo kasvab ja hullab koos väikse lapselapsega. Parajad mürakarud on mõlemad.

 

Füüsika- ja keemiaõpetaja Erki Haavasalu ning kääbuskoerad Bamby ja Vudi

Bamby ja Vudi on kääbuskoerad. Kasvult küll väiksed, aga väga tublid ja tähtsad pereliikmed. Bamby vene kääbuskoerana omab tugevat valveinstinkti ning armastab toa või veranda aknal vahti pidada. Mitte midagi ei jää aias märkamata. Bamby annab teada igast liikumisest, olgu selleks mõni hiiliv kass või pererahva külalised.  Vudi on alati assisteerimas ning muutub valvekoeraks ainult Bamby teate peale. Kuna nad isegi kahepeale kokku ei anna välja suuremat sorti  kassi mõõtu, tuleb neil jahile minnes jõud ühendada. Üksinda jahimeest mängides, ei kiirenda enamik kassidest isegi mitte sammu, aga koos hoitakse aed kassivaba. Sest ühtsuse peitub jõud!

   

Bamby valvamas                                                              

Bamby kutsikana trikke õppimas

Bamby oskab käskluse peale istuda, lamada, teha kukerpalli (st. rullida end üle selja),kukutada end pikali, hüpata sülle (ka püsti seisvale pereliikmele), roomata millegi alt läbi, hüpata üle takistuse või läbi rõngakese, tantsida (keerutades hoogsalt ringi), valvele asuda, küsida.

     

Vudi valvamas                                                       

Vudi pole ekstra õpetust saanud, aga Bambyt vaadates ning teda jäljendades, on ka tema õppinud istuma, lamama, tantsima ja kukerpalli viskama. Üle kõige armastab Vudi kindamängu. Koju saabunud peremehe kindad tuleb koheselt viia kindlasse kohta – enda pessa! Vudi on kaval. Kui on suur soov saada maiust, ei hakka Vudi käsklust ootama. Ta teeb lihtsalt ruttu ühe kukerpalli!

       

Vudi ja kinnas