« Tagasi

Tunnike linnulaulu keskel

Näen und, et äratuskell heliseb. Valjult ning järjepidevalt. Milline kummaline uni. Äratus ei jää ikka vait. Koban käega telefoni. Ekraanil helendavad numbrid 5.20 No mida, mida? Kell on vist katki läinud, sellisel ajal ma küll ei pea tõusma. Siis meenub. Oh appi, täna on ju see hommik. Linnulaulu kuulamise hommik.

 

Olen kooli juures stardivalmis täpselt kell 6.50. Üksinda. Aega veel on, ilmselt tulevad kõik viimasel minutil - lohutan ennast. Unest pole enam jälgegi. Ümbrus on kummaliselt vaikne, õhk mõnusalt jahe, pargist kostub linnulaulu. Tahaks juba minema hakata. Vaatan närviliselt kella, seitsmeni on jäänud mõni minut. Eemalt läheneb reipal sammul linnulaulu ekspert, õpetaja Einard Mändla. Kas tõesti ei tule mitte ühtegi huvilist peale minu? Õpetaja Mändla ei lase ennast inimeste vähesuse üle heidutada ja nii me suundumegi kahekesi varahommikusele jalutuskäigule. 

Kuulan sõna otseses mõttes suu ammuli õpetaja juttu. „Linnud alustavad laulmist koos päikesetõusuga. See on nagu suur laulupidu. Hommikul laulavad linnud oma territooriumi paika, et konkurente tõrjuda." Vahepeal jääme seisma, kuulame, jälgime ümbrust. „See kriuksuva häälega lind on hall kärbsenäpp. Aga sinitihane teeb lihtsalt tsirr, tsirr". Teritan kõrvu. Kriuksuvat häält ma siiski ei suuda teiste seast eristada. Mändla lohutab: „Esimest korda ongi raske, kõrv pole lihtsalt harjunud ühte paljudest häältest eristama. Ajapikku tekivad kuulmisaistingud, kõrv muutub tundlikuks. Eelduseks on, et tead ja tunned erinevaid linnuliike. Siis ei pea pikalt mõtlema, saad kohe aru, milline lind laulab".

Saan teada, et Keila park on eriline - üsna väiksel territooriumil kasvavad koos kuused, mitmed lehtpuud, leidub ka sulelistele meelepäraseid võpsikuid. Just seetõttu kuuleb siin sädistamas väga erinevaid linnuliike. Tunnen ära metsvindi, kes lõõritab tuttavat laulusalmi – siit, siit ei saa sa mitte üks pirrutikk. Jagan äratundmisrõõmu Einardiga ja saan teada, et „ seda laulusalmi paraku noored inimesed ei tea. Ja kui teavad, siis ei saa nad aru, mida tähendab sõna pirrutikk". Jalutame edasi. Mändla jääb seisma, osutades käega puude suunas. „Metsvint teeb pesa puude okstele, puu õõnsuses toimetab mustkärbsenäpp." Teritan silma. Õrnroosa kõhualusega metsvint sätib ennast lähedal asuvale kivihunnikule laulma. Proovin teda pildile saada, aga tulutult. Liigume edasi.

Kui su kõrval jalutab mees, kelle kohta võib julgelt öelda hobiornitoloog, siis pole liigsel tagasihoidlikkusel kohta. Eesti vanasõna, üks loll jõuab rohkem küsida kui kümme tarka vastata, peab sel hommikul küll paika. Jutt veereb ööbikutele ja sealt edasi käbilindude ning pasknääride juurde. Ööbikute jaoks olevat veel liiga külm, aga kui ilmad soojemad, siis Keila laululava lähedal võib neid kuulda. Saan teada, et käbilinnud teevad vaikset häält, mis kõlab nagu plikk, pikk ja et nende pesitsusaeg peaks läbi olema. "Pojad on juba kodust välja lennanud. Käbilinnu pesitsusaeg algab talve lõpus, siis kui käbidel seemned lahti lähevad."

Tunnen, kuidas mu aju pingsalt töötab. Liiga palju uut infot. Kuidas see kõik meelde jätta? Teejuht osutab tähelepanu ühele kummalisele kärisevale häälele. Isegi minu koolitamata kõrv kuuleb seda. Ragiseva lauluhääle omanikuks on hallrästas, keda hüütakse ka pasknääriks. „Selle kärisemise tõttu ongi ta saanud nime pasknäär. Kui tema pesa ligi minna, siis ta ründab ja pikeerib, see on teine põhjus, miks teda nii hüütakse." Oh sa armas taevas! Hommikusel jalutuskäigul ei tahaks küll linnurünnaku ohvriks langeda. Piilun kartlikult puulatvu. Minu kaaslane jätkab muretult teekonda, seega hingan ka mina kergendatult.

"Linnulaulu võib aastaringselt kuulata, musträstas alustab juba veebruari lõpus", jätkab Mändla minu harimisega. „Kuidas keegi kohale jõuab ja hakkab oma territooriumit lauluga märkima. Kusagil aprilli lõpus kuuleb juba päris palju erinevaid linnuhääli. Lindudel pole ainult üks tavalaul, neil on hulk teisigi märguandeid - hoiatus, kutse. Täna oleme kuulnud põhiliselt territooriumi määramise laulu." Oleks inimestel ka nii, et lihtsalt lauluga pannakse piirid paika. Ei mingit kurjust, halvasti ütlemisi, riigipöördeid ja sõdu. Jätan selle uitmõtte enda teada ja uurin hoopis, mida ta arvab metsade raiumisest ja palju räägitud rohelisest mõttelaadist. „Kõik linnud suurt ja paksu metsa ei armasta. Rähnidele see muidugi meeldib. Tihedasse padrikusse lind ei lähe. Kui raiekohale kasvab peale võpsik, annab see uutele lindudele pesitsemisvõimalused. Kõige hullem on see, kui lindude pesitsusperioodil metsa tehakse. Kahju on kirjeldamatu."

Sammume mõnda aeg vaikides. Mõtlen juba küsimust korrata, kui Mändla rääkima hakkab. „Rohelist mõttelaadi pole, see on suures osas lihtsalt hea äriidee. Kohale minnakse aktsiooni korras, oluline on pildile jääda." Väljaütlemises on omajagu tõde. Paljusid asju teeme tõesti ainult seetõttu, et nii on vaja, mitte et seda ise soovime või sellesse usume. Lihtsam on vooluga kaasa minna. Mõte läheb uitama.

„Vaata!" Tardun paigale. Otse meie ees hüpleb hall linnuke. Tuustib kuivanud porilombis, sikutab midagi kõdunenud lehtede alt. „See on kuldnokk. Vihmausside surm." Vähemalt too lind on mulle tuttav! Püüan kuuldud informatsiooni läbi seedida, aga kõik on segi nagu kört pärtli särk. Minust küll linnuteadlast ei saa. „Tänapäeval tuleb lastes teadlikult tekitada huvi looduse vastu, anda mingi tõuge" jätkab Mändla vestlust. „Minu lapsepõlv möödus Tartumaa metsade vahel. Eks sealt see huvi algas. Koolipoisina käisin loodusringis, tahtsin aina rohkem ja rohkem lindude ja looduse kohta teada saada." Paraku ei pääsenud noormees õppima soovitud erialale ja nii tulid ellu keemia ning füüsika. Lindude uurimine ja vaatlemine jäid hobideks, millele on truuks jäänud tänaseni. Kogutud teadmiseid jagab ta meeleldi. Oleks ainult rohkem neid, kellele sellest põnevast maailmast rääkida.

Tunnike looduses on märkamatult mööda saanud. See oli üks äraütlemata mõnus ja stressi maandav jalutuskäik. Nüüd tunnen lausa rõõmu, et olin ainuke osaleja. Kõlab egoistlikult?  Pisut küll. Koolimaja juures võtame teema kokku. Einard Mändla loetleb üles kõik linnud, keda me lühikesel retkel kuulsime ja nägime. Kokku sai neid 18. Siin nad on: hallhaigur, vares, hakk, musträstas, hallrästas, metsvint, ohakalind, kanepilind, varblane, must kärbsenäpp, hall kärbsenäpp, punarind, väike kärbsenäpp, puukoristaja, sinitihane, rasvatihane, siisike, kuldnokk.

Kadri Pihelo