« Tagasi

Mardil varbad kümetavad ...

Mardipäevaks tuli kõik suvised põllutööd lõpetada, toad puhtaks küürida ja maja korda teha. Mardipäeval oli mitme töö tegemine lausa keelatud. Nii ei tohtinud naised teha lina-, villa- ja käsitööd, too pärsis head lambakasvatuse õnne. Usuti, et kolistamine ja liigne müra tekitamine segab hingede rahu, oli ju mardipäev seotud hingede ajaga.

Mardipäeva algne mõte oligi hingestatud looduse – päikese, maa ja haldjate tänamine. Mardisandid  kehastusid loodusjõududeks  ja haldjateks,  kes mardilaupäeval käisid talust talusse, õnnistasid pererahvast ja tervet majapidamist, et uuel kevadel vili ikka kasvaks ja kari paljuneks. Kui kadrisandid olid alati naised, siis marti jooksid mehed ja poisid. Enda maskeerimiseks panid selga tagurpidi pööratud kasukad ja näo ette maskid.

Tänapäeval enam vanu kombeid kullipilgul ei jälgita ja nii käivad marti tegemas peamiselt lapsed. Reedel, 8.novembril toimetasid Põhjamajas ringi kaks mardiperet. Mardiema, mardiisa ning trobikond lapsi. Kui ennemuiste liikusid mardid perest perre, siis tänapäevased mardisandid käivad klassist klassi. Eks need klassid ole ka nagu perekonnad, lihtsalt pisut suuremad.

Mart ei lähe külla kunagi niisama, ikka koos laulu ja naljaga. Nii ka meie mardid. Ühel perel oli kaasas lausa uhke pill, mis martide sõnul pärit aborigeenide juurest. Lauldi laule, esitati mõistatusi, sooviti häid soove ja poetati igasse klassi mõned õnnetoovad herneterad. Vastutasuks said mardid kaasa kommikoti. Vanade uskumuste kohaselt tuleb mardile tänulik ei ole, sest muidu võid suurest õnnest ilma jääda.

Vahetundide ajal said soovijad koos mardiperedega lustida. Mängiti saba taga ajamise mängu ja prooviti herneid pudelisse visata. Viimane nõudis täpset kätt ja teravat silma.

Väsimatult keerles kõikide martide õnneratas „Iga loos võidab." Ilmselt jättis nii mõnigi poiss ja tüdruk suure osa taskurahast just sinna.